Lapsed Koplis. Tehases! Kogunisti baaris?
Kohe kui telost transformerid vaadatud, siis mürama! Lapsed BOTIKus. Foto: Tanel Aus
Ühel hilisel kevadõhtul võtsid Põhjala tehase peatänaval üksteisega jalgrattasõidus mõõtu roosades kombekates plikatirtsud. Nende muretu hullamine oli toredaks näiteks sellest, kuidas lastele pakub igasugune keskkond arvukalt mänguvõimalusi. Isegi kui selleks on vaid muhklik asfaldilapp kesk endist kummikutehast.
Lastemaailm Disainiööl ja Põhjala tehase jõuluüritusel: tuba täis põhku ja porolooni ja sealt pisarates lahkunud põnnid. Fotod: Miia Laur, Eva Liisa Kubinyi
Meie vanas tehases on tavapärasest erinevat ruumi: veidraid auke, turnikaid ja huvitavaid nurgataguseid, mis panevad laste fantaasia tööle. Veel on meil vabadust, õhku ja loodust. Sama on ka Koplis, kus ikka veel võib ringi lippamas näha omapäi linnaloal naerusuised väikeseid inimesi. Veel pätti ei tehta, veel ema tuppa sööma ei kutsu!
“Tere, head aega, meil pole aega!” Lapsed Koplis, 2021.
Foto: Tanel Aus
Mõned lapsed oleme tehases täitsa ära kodustanud. Nagu näiteks naabermaja Hansu, Hugo ja Astoni, kes ehitavad Põhjala tehase lasteala. Et täitsa ise ehitavad? “Täitsa ise, jah!” kostavad poisid ja tõmbavad ZOOM’i tundide vahepealsel ajal tikksae käima.
Meie poisid. Käsil on väliköögi ehitus. Foto: Tanel Aus
Eelmisel suvel said Põhjala tehase tõmbenumbriks linnakanad. Tegelikult terve kogukonnaaed, kus lapsed otse peenrakastist rohelist sibulat haukasid ja kibedale ampsule vaatamata teist nägugi ei teinud. “Mis see on” küsin järjekordselt lasteaiagrupilt, ja näitan tilli. “Murulauk? Petersell? Rukola? Porgand? Till?” pakuvad lapsed läbisegi. Teavad vaid need, keda väiksest saati aiakunsti kaasatud. Õige või vale pole tegelikult oluline. Tähtis on vaid see, et saab mekutada ja vaimustuda kanadest, mesilastest, siilist ja koerast. Poogen millest, peaasi, et lasteaiast välja seiklema sai!
Lapsed kogukonnaaias. Fotod: Liis Serk, Meeli Tulik
Tagatippu hullemaks, lapsed koos vanematega on leidnud tee meie kogukonnabaari. BOTIKu ronimisvõrgud ja kiigud tõmbavad mudilasi magnetina. Oota, seal saab õues lõkke ääres istuda, ise puid tulle visata ja tokisaia küpsetada? Jätsi limpsida? Letist vanakooli vahvleid osta? Kasvuhoones palgist päkapikke maalida?
Rõõm BOTIKust! Fotod: Alice Märtin
Nii me siin siis elame… Enda meelest teeme kultuuritehast ja peame baari, aga tegelikult unistame metsalasteaiast ja junk playground’ist, mille ehitavad lapsed ise. Meil on mudilastest suur rõõm. Tundub, et sümpaatia on vastastikune!
Kohtumiseni emadepäeval!
P.S. Kallid lapsevanemad, pange tehasesse ja BOTIKusse tulles lastele kantud riided selga. Las nad määrduvad, saavad mustaks, mullaseks ja värviseks. Sellest pole midagi, ausalt. Sest: “play is the only way the highest intelligence of humankind can unfold.” (Joseph Chilton Pearce)
Kirjuta esimene kommentaar