Eestlased on aegade algusest olnud loodusrahvas. Kuigi meid peetakse Euroopas, isegi maailmas, üheks ateistlikumaks rahvaks, on meil siiski oma usk. Usk loodusjõududesse. Ja ka ebausk on omamoodi usk. Sülitame kolm korda üle õla, jätame hingedepäeval lahkunutele süüa, tunneme toonekurgede äralennu järgi sügise saabumist ja püüame kadripäeva ilma järgi aimata, missugune talv tulemas on.
Ma olen kuus aastat vana. See tähendab, et ma olen nüüd juba päris suur. Ma oskan ise kingapaelu siduda ja aias kasvava puu otsa ronida, peaaegu tippu välja. Ja tead mis? Minu lemmikkoht, Botik, saab ka KUUESEKS! Täpselt nagu mina! 9. mail toimub Botiku suur sünnipäevapidu. See on reede, aga mina arvan, et seda päeva võiks hoopis rõõmupäevaks kutsuda.
Oh, see võluv tunne kui astud ootusärevalt väravast sisse ja leiad end ühtäkki õrnrohelisest aiast, kus muusika mängib, mõnusad toidulõhnad heljuvad õhus ja armsad sõbrannad juba istuvad kobaras lõkke ääres. Elu on meid Eesti peale laiali viinud ning kohtumised on pigem harvad. Botiku sünnipäevapidu toob meid aga igal kevadel armsasse Botikusse kokku, et mõnusalt kõige kallimatega lihtsat-erilist aega veeta.
