Botiku aiaköök: kukeseenteradadel

Botiku aiaköök

Botiku aiatorni all asub õueköök. See sai suur ja uhke. Oma näo annavad köögile kõrvalhoonest pärit vanad metallraamidega aknad, mille taga toimetab meie kirglik majakokk Mihkel. Meistril silmad säravad ja käed panevad kokku kõige paremaid ampse. Igapäevaselt aias siiski einestada ei saa. Küll aga toimuvad ilusate ilmadega mõnusad aiabrunchid, kus iga kord midagi uut ja hooajale vastavat mekkida saab. Eelmisel aiaköögipäeval käis palju oma majarahvast, aga ka uudistajaid kaugemalt.
Mihkel tööhoos

Oma mõtisklusi jagab Põhjala tehase MTÜ eestvedaja Liis.

Kui sain võimaluse kirjutada Botiku aia väliköögist, kus majakokk Mihkel vaaritab kvaliteetsetest hooajalistest andidest sööki ja käib selleks koguni ise merel lesta püüdmas, siis mõtisklesin pikalt, et kust nurgast õieti sellele loole nüüd läheneda. Meenutasin oma viimaseid toiduelamusi — söökla Al Aini kaamelituru kõrval, tundmatu õliga läätsesupp Marrakeshis ja Bahreinis vesipiipude pahvakutest läbi tunginud Araabia köögi õrritavad kooslused. Kas kodused kukeseened Eestis suudavad üllatada?

Kõnnin neljapäeval Botikusse. Sulnis muusika, kuum õhk, valge võrkkiik ja valgusemäng lehtedel. Pihlakatest ja vahtrast “bambusedžunglis” on jahe, rahvas on kohal ja einestab rõõmsalt. Peatselt potsatab mu lauda tehase ehitusjuht Kalmer, kes astus Botikust läbi üksnes aiaköögi pärast. Ta sätib ühe ilusa kukeseenepojukese kahvli otsa ja mina teen kohusetundlikult foto.
Kukeseenekaste

Linnas on linnajutud. Töö, tühi-tähi.
Südasuvine aialõuna

Metsarännak

Mina käin seeni korjamas Purtse kandis. Enne metsa tuleb Rõngu pagaripoest läbi minna ja termoses kohvi kõrvale üks rosinasai kaasa osta. Kas Rõngu pagar on #local mõtlen surmväsinult poesabas kaasmaalasi jõllitades. Poe kõrvalt haarame emaga veel 2€ eest koti värskeid kartuleid. “Ei jõua ära müüa, nii palju huvilisi on,” kurdab müüja eht lõunaeestlasliku sõbralikkusega.

Purtses on head metsad. Osoon lööb oimetuks. Ema õpetab, et kukeseeni leiab segametsast, kus leidub ka kasepuid. Hea nipp olla jälgida autosid, mis teeserva pargitud: teadlikud vanainimesed ei lähe oma hoolikalt garaažis hoitud Moskvitšiga kunagi suvalisse kohta, vaid ikka kindla peale välja parimatesse leiukohtadesse.
Kukeseened

Mina ei arva nagu Valdur Mikita, et eestlased on igipõline metsarahvas. Mina pole nii romantiline. Satume emaga kogemata mustermetsa. “Ilus mets, aga seeni pole,” ütleb ta. Vaatamata kenadusele lahkume peatselt, ent enne paneme teeäärsetest kaskedest kokku õhtuseks saunaks viha. Oleme pragmaatilised, saagi peal väljas eestlased.

Paar tundi Botikus möödub linnulennul. Kuulan poole kõrvaga lauas peatunud kohviröstla Kokomo peremehe Rolandi ning Põhjala tehase aktivisti Jaanika juttu. Endiselt asjalike vestluste sekka mekin tasapisi Mihkli kukeseenekastet. Meel läheb heaks. Ei tea isegi miks, aga vegan kaste on meeldejäävama maitsekeelega: tummikas ja kreemjas.

Aiamelu

Lugesin netist, et toorestel kukeseentel olla aprikoosi ja virsiku lõhn, küpsetatuna aga puidune ja kergelt piprane maitse. Sõnulseletamatu igatahes.
Mekkimiseks valmis

Muidugi ei saa ju Botiku kaste selle oma käega korjatud samblase kukeseene, mis kodus kasvuhoonest korjatud tilliga pooljuhuslikult taldrikule sätitud. Aga mõte on sama. Tunnen tänulikkust, et on keegi, kes tuttavat metsamentaliteeti endaga minu Tallinna linnasuve kivikõrbesse kaasa toob.

Botikus on vahepeal esimesed einestajad juba lõpetanud ja taldrikule on jäänud lõunasööki meenutama sööja maitsemeelele võõraks jäänud tüümianioks. Mihkli endaga ma ei jõudnudki rääkida. Teeb tööd, näen. On vist juba metsades… Peaasi, et nad ei muutuks "kauniks, aga seenetühjaks", mõtlen tagasi kontori poole kõndides.

Seniks aga: ega muud üle jää kui kui oodata põnevusega uusi koduseid maitserännakuid Botiku eksklusiivses aiaköögis.

Kõhud täis
Tagasi metsa

Eelmine
Ootamine sai läbi ja lööme väravad valla!
Järgmine
Suvi, vallatu suvi

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: