(Igatsus)korilus

Sügis on looduses muutuste aeg… Esmalt ehivad puud end värvidesse, justkui sooviksid aastatsüklis veel viimast korda oma leheilu demonstreerida, viljapuude oksad on lookas
magusate mahlaste andidega. Taimed panevad õitsemisse kogu oma energia, et enne külma seemned valmis saada. Ja siis märkamatult on kõik ühtlane hall… Päevavalgus jääb tasa
pimedusele jalgu, taevased veeluugid on sageli valla, oravate talvevarud on maamulla sügavustesse peidetud ja hoovivõsas varem vidistanud linnud kogunevad parvedesse ja
valmistuvad minekuks.
Sügis aias
Tänapäeva inimene on naturaalsest looduskeskkonnast kaugenenud. Ta ei märka, et aialindude laul on muutub sügisel kurblikuks ja kasepargi orav tegutseb tõsisemalt ja
sihipärasemalt kui suvekuudel. Sügisesed looduse tsüklid aga mõjutavad inimest ikka, kasvõi iseenese teadmata.

Kopli mesi mesitarud ja mõtlik mesinik

Ma pole kunagi näinud Eesti inimesi värvilisemana kui sügisese vihma ajal. Muidu tumehall ja must tänavapilt muutub vihmasabina tulekuga värvidemänguks. Halli mantli alla on tõmmatud kollased kummikud või isegi punased…. Plõks ja plõks avanevad imeliste mustritega varjud.
Punased kummikud ja ravimtaimed

Inimesed on väljaspoolt sügisehtes- õites, aga laulud on ka meil kurblikumad, iluskurblikud. On tunda külma ja pimeduse tulekut. On tunda, et värvidemäng on lõpule jõudmas ja uus kodusem, külmem ja pimedam aeg on ees.

Tüdruk, koer ja hilissügisesed tšillid

Enne kui jõuame õdusate õhtuteni kaminasoojuses, siis läbime veel justkui ühe faasi, oravafaasi. Sügisel tabab inimesi korilusmeeletus. Igaüks käib oma kiivalt saladuses hoitud metsatukkades seeni korjamas, mida soolatakse ja marineeritakse, kuivatatakse ja külmutatakse. Õunakuhjadest
saavad moosid ja mahlad. Peenardelt nopitakse viimased rohelised maitsetaimed- lavendlid ja piparmündid riputatakse vanikutena pliidi kohale kuivama.

Kuivavad vanikud katuseaia peenardelt- mündid, saialill, raudrohi

Me ei peatu enne kui kapid ja voodialused on purke ja paberkotte pilgeni täis ja vanaema tarkust "mis aed on andnud, tuleb purki panna" on täielikult järgitud.
See on igatsuskorilus.

Magus mesi purki!

Igatsus värvide järele.
Igatsus kodumaiste ja värskete maitsete järele.
Igatsus valguse järele.
Igatsus esivanemate ja pärimuse järele.
Igatsus loodusega ühesolemise järele.

Sügispimedus toob endaga kaasa rohkem kodusolemist, koosolemist ja kohalolemist, rahu ja igatsust. Sombune õhtu on õige aeg voodi alt õunamoos välja otsida ja kann taimeteega koldele panna.
Hilise sügispäeva idüll

Teksti autor: Krõõt Saar


Eelmine
Vaimse tervise kuu jutud: Räägime sellest? Mine metsa! Soovitavalt lauluga.

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: