Kas meie esiisad oleks majaehitusel kasutanud mootorsaagi?

Põhjala tehases on kaks varjualust-paviljoni, mille saamislool tasub korraks peatuda. Üks neist on linnaaia mätaskatusega vahvärkkonstruktsioon, teine lustakas Mandala katuse konstruktsioonile toetuva rookatusega „tikibaar“ katuseaias. 

Linna-aia mätaskatus, mille kukeharjad on "päästetud" ja ümber asustatud kõrvaloleva hoone katuselt ning Põhjala katuseaia oktagoonikujulise põhiplaaniga varjualune.

Kunagi Vabaõhumuuseumis töötades tegelesin sageli mõistega „vernakulaarne arhitektuur“. Keerulise sõna taga on lihtne sisu – isetekkeline rahvaarhitektuur ehk hooned ja rajatised, millel puudub arhitekt. Näiteks võib tuua kõik iseehitatud elumajad, aidad, saunad, aga ka nüüdisajast tuttavad suveköögid, punkrid ja kuurid. Taimemaailmaga paralleele tõmmates võiks taolist arhitektuuri pidada umbrohuks, mis tekib ja kaob isetekkeliselt.

Katuseaia varjualuse mandala tüüpi konstruktioon mõõdeti välja ja pandi esimest korda kokku maapinnal. Kasutusse läks 16 kuusepalki, mis tuli enne koorida.

Talade paikapanek oma õigele asukohale- päikeseloojangus, sest talgupäev oli pikk.
Mandala katuse konstruktioon on süsteem, kus iga järgnev tala toetub eelmisele. See on tugev ega vaja keskele lisatoestust.

Katusetalad, roov, roog. Kogu struktuur on altpoolt vaadeldav ja näeb visuaalselt ilus välja.

Minu jaoks on sellised iseehitatud rajatised hiiglama põnevad.

Ennekõike seetõttu, et nad on sündinud inimeste pikaajalistest vajadusest, (loodus)kogemustest ja võimalustest. Neisse hoonetesse salvestatud talupojatarkust ei tasu põlata. Olete märganud, et vanades majades on kuumal suvel hea jahe? Et tohutu suured (rehe)ahjud hoiavad kehvapoolse õhupidavusega palkhoonetes imehästi toasooja? Et eluruumid ehitati päikesepoolsesse külge? Et pikk räästas heidab keskpäeval varju, aga laseb õhtul päikesevalgust tuppa?

Vana arhitektuur on tark.

Rookahlud paigalduse ootel. Roogkatuse valmistamiseks on vaja eriotstarbelisi tööriistu, näiteks katuselasna ehk katusekärpi, katusekonkse, kääre, nuga.

Mina pean Põhjala paviljone suurepäraseks rahvaarhitektuuri näiteks. Oleme neid loonud koos kogukonnaga talgutades, kasutades vanu töövõtteid ja traditsioonilisi materjale ja pidades silmas säästlikkust. Meie varjualustest õhkub soojust ja sõbralikkust ja nad muudavad urbanistliku tehasekeskkonna inimmõõtmeliseks ja sõbralikuks. Nad tervitavad meie külalisi, nende tekstuure on huvitav vaadelda. Nende alla saab peitu minna. Nad on mõeldud inimestele ja nad on tehtud inimeste poolt.
Rookatuse paigaldamine mandala konstruktioonile nõuab vilumust. Pilliroog on väga pikaealine ja vastupidav, roogkatuse eluajaks on 40–60 aastat.

See pole kõik. Ehitussektor on tohutult energiakulukas – sinna kulub 50% loodusvaradest, 45% energiast ja 70% puidust.

Seega on olulisem kui kunagi varem uusi hooneid ehitades leida lahendusi, mis suhestuvad meie looduse ja ümbritseva keskkonnaga parimal võimalikul viisil. Ei, rajama ei pea uusi „vanu“ talumaju, sest eks ka vanad Sassid ja Juhanid oleks majaehitusel või metsateol tõmmanud kirve ja lükka-tõmba sae asemel käima Husqvarna mootorsaagi.

Aga on äge eelistada meie omi meistreid, roikaid ja roogu, kukeharjamättaid ja palke, mis omast käest võtta.

Nii lihtne see ongi. Olgem uhkusega „maakad“.


Postituse kirjutas Liis Serk, Põhjala tehas MTÜ eestvedaja.
Postituses on andmed võetud sellest artiklist.

Ehituses lõid kaasa meistrid Sven Aluste ja Margus Väli ning õpipoisid Martin, Siim, Ott, Kaur, Bruno, Silver.

Täname kõiki, kes meie pisut hullumeelsete ideede tõekssaamisele kaasa aitasid!


PÕNEV! Kohe on tulemas Loodusehituse festival, mis toimub 30.juuli - 1.august Koordis, Tartus ja Moostes.

Lisainfo ja kava: https://hobukoolipark.ee/loodus/loodusehituskoolitused

Eelmine
Botiku aiaköök - sel suvel Purgis

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: