Kesse laulab köögis?

Kui just praegu baari, aeda ja katuseterassile tulla, siis on torni alla peidetud köögikoda veel tühi. Saginat, särinat, värskeid ja värskemaid lõhnasid, pikkasid päikselisi püha- ja laupäevasid saab omale vaid vaimusilmas ette manada. Aiaköök on tühi? Jaa, näiliselt küll. Paus on, vahetus. Igavikuna näiv hetk transformatsioonis, kus vana on läinud, aga uus ei ole veel kohal. Tekib kärsitus, kannatamatus. Millal saab? Võiks juba olla. Tahan kohe. Nüüd! Aga teadupärast käib väga vähe asju inimese käe järgi, tema enda seatud rütmis.

Aiaköök laseb end oodata nagu kevadki. Kevad tuleb alati. Vahest üleöö ja ehk ootamatult, kuigi ometi oled juba pikalt oodanud-sättinud ja maast märke lugenud (luiged viivad lume, ööbikud toovad lehed). Enamasti veab kevad end ikka kaheldes ja venivate sammudega alles mitme nädala jooksul täielikult kohale ja lõpuks jõuab ikka õigel ajal.

Rääkides kevade tulemise märkidest võiks siinkohal mõelda aiaköögist kui pesakastist, kuhu igal kevadel uued rändlinnud omale kogu suveks pesa teevad, et sügisel uuesti teele asuda. Ja see ongi kontseptsioon. Ikka selleks, et olla kreatiivselt vahelduvad, mitte visalt püsivad. (Samas ei saa päris nii ka öelda, sest suur osa Botikust on ikkagi püsiv ja hoiab korda just selleks, et kõik ülejäänu saaks aktiivselt vahelduda. Kõik siin maailmas on kohutavalt dünaamiline.)
Õnneks on meil aiaköögi uue tiimiga täpsemad kokkulepped kui rändlindudel pesakastidega. Aga ilu pärast võib ju nii mõelda. Suurte (avarate, tohutute) struktuuride jäljendamine ja enda jaoks, enda kaudu, omale sobival skaalal ja parajas rütmis taasloomine on loomulik. Lausa paratamatu.
Igatahes, kevad tuleb ja köök tuleb teisiti. Siis kui ilma võib juba usaldada niivõrd, et vaid teesärgiväel kodus välja tulla (siinkohal pean silmas maikuu keskpaika), on ta kohal. Enam ei pea ootama. Kui siis ainult natuke. Aga see on seda väärt. Iga kord!

Teksti kirjutas: Laura Ruuder